Silja Aavik
Eestikeelse Hariduse Selts korraldas juba kümnendat korda kirjutamisvõistluse Soomes elavatele eesti lastele ja seekord teemal ”Minu tulevik”.
Kümnendal kirjutamisvõistlusel osales 580 last, eelvaliku tegid Vantaa, Helsingi, Mikkeli, Tampere, Turu, Hyvinkää, Tuusula ning Kerava koolide eesti keele õpetajad. Kolmandat korda saatsid oma kirjutised võistlusele ka Tallinna Soome kooli õpilased.
Kokku saadeti žüriile 180 võistlustööd, mida hinnati neljas vanusegrupis. Kui kõige nooremas vanuserühmas olid laste unistused seotud kodu, reisimise, lemmikloomade ja elukutsega, siis vanemate õpilaste mõtted olid ainest leidnud keskkonnaprobleemidest, tehnoloogia arengust ning enda võimalustest muutuvas maailmas. Laste keelelise väljendusoskuse kasvu võib ilmekalt kirjeldada Leelo Tungla luuleridadega:
Muutub emakeel just nagu sina ise –
elab, tarkust kogub nagu koolilaps.
Lihtsaid sõnu teadsid siis, kui olid pisem,
nüüd on mõtted juba läinud keerukaks.
Väiksemate laste töödes tõstis žürii esile kirjutistes sisalduvaid siiraid ja ehedaid mõtteid. Nii armas oli lugeda, et lapsed unistasid sellistest tuttavlikest elukutsetest nagu politsei, loomaarst, ehitaja, kassapidaja, pizzamees, leibur, kuid üks 2. klassi poiss unistas hoopistükkis jõuluvanaks saamisest! Lapsed kirjutasid üsna tõepäraselt, miks suurtel inimestel on kogu aeg kiire, sest neil on palju kohustusi –”peab ilusti olema, tööl käima, lastele süüa tegema ja abielus olema!” Nooremas vanuserühmas ütles mitu last julgelt välja, et tegelikult ei tea nad oma tulevikust veel mitte midagi.
Keskmise vanusegrupi (4.-6. klass) töödesse lisandus rahateema, mured seni tundmata haiguste pärast ja hool ümbritseva keskkonna puhtuse üle. Laste tulevikumõtetes oli nii ulmet kui ka realistlikku ettekujutust, milliseks võiks nende tulevik kujuneda. Oma elukutsevalikutes põhjendati, miks soovitakse mingit ametit pidada. Olla kuulus laulja, tuntud filminäitleja, populaarne jalgpallur või arhitekt – need mõtted olid seotud laste praeguste harrastuste või huvialadega. Päris paljud selle rühma õpilased oskasid arutleda, kuidas oma eesmärgini (näiteks heaks südamekirurgiks) jõuda – ”peab mitmeid keeli oskama ja hästi õppima, sest parem haridus annab kindlasti hea töökoha!” Oli leitud isegi Platoni mõttetera – ”Suund, kuhu haridus inimese viib, määratleb tema tulevase elu”!
Põhikooli vanima rühma (7.-9. klass) võistlustööde lugemisse pidi põhjalikult süvenema, sest laste kirjutised olid sügavuti arutlevad ja tööde vormistused huvitavate lahendustega. Oli jutukesi, kus loo autor kujutles oma tuleviku eri etappe, keegi kirjeldas enda arengut, muutumist ja võimaluste laienemist. Oluliselt rohkem kui nooremates vanuserühmades mõeldi selle üle, kus riigis nad sooviksid tulevikus elada, kellega pere luua ja milliseks on maailm muutunud. Laste unistuste hulka kuulusid näiteks soov pääseda olümpiale, saada miljonäriks, osta äge auto, olla ema seitsmele lapsele või minna ajamasinasse.
Vanusegrupiti oli selgelt märgata, et laste keeleline eneseväljendus muutus järjest huvitavamaks, silmaring laiemaks ning kirjapandud sõnades oli mõtet sees aina enam! Võib julgelt öelda, et kirjatöödest jäid kõlama soojad hoiakud oma pere ja eesti keele suhtes. Lapsed lubasid tulevikus oma järeltulijatele kindlasti eesti keelt õpetada, oma lapsi kasvatada ”nagu ema minuga on tegelenud” ning saada toredaks vanaisaks või olla oma 92-aastase vanaema sarnane.
Žürii valis välja 53 tööd. Äramärgitud töid ei seatud pingeritta, vaid tunnustamist leidsid laste julged ja omapärased mõtted, rikkalik sõnavara ning leidlikkus töö vormistamisel.
Laste ja noorte lood
Oli kord üks tüdruk, kelle nimi oli Beatric ja ta oli alati kurb, sest tal ei olnud sõpra.
Oli vihmane laupäev, Beatric läks kooli, sest oli laadapäev. Laat oli suures saalis. Beatric ostis palju, palju kommi ja tal jäi ainult 50 senti. Ta vaatas uudishimulikult ringi, et kas on veel midagi osta sentide eest. Ta nägi mänguasjade seast pisi mõmmit. Kastist kostus mõmmi hääl: „Osta mind, osta, osta …”. Nii ta ostiski endale hea sõbra mõmmi. Beatris naeratas mõmmile ja uus mängukann silitas tüdruku põske. Beatrici süda põksus rõõmust ja nii sündiski igavene sõprus. Mõmmi on olnud alati Beatrici kõrval.
Nüüd on on Beatric 45-aastane, siiamaani on ta töölaual väike sõber mõmmi, kes annab nõu ja poeb põue kui Beatricil tuju kurb.
Beatrici on leidnud armastuse, tal on kaks last ja vahel kui lapsed jonnivad, siis mõmmi silitab nende põske ja nad muutuvad imeväel rõõmsaks.
Igal lapsel peaks olema oma pehme sõber mõmmi, kes silitab ja muudab tuleviku õnnelikuks.
Beatrice Kaits, 8-aastane
Minust tuleb suurena loomaarst. Kui tahan loomaarstiks saada, pean käima ülikoolis ja palju selgeks õppima kõik loomade hoidmise ja nende söögid ja muud hoidmise asjad.
Ma tahan loomi aidata, sest loomad ei tohi surra. Loomi ei tohi kiusata, sest siis sa enam ei meeldi loomale. See inimene, kes kiusab looma, sellele ei ole loomad enam sõbralikud. Looma kiusamine teeb talle väga palju halba, mõnedele inimestele ei meeldi loomad, sest loomad on neid hammustanud. Loomad pole üldsegi pahad, kui sina pole nendega halb.
Minu jänesele meeldib hommikuti süüa ja vahepeal mängin temaga, sest ta on nii kiire, et keegi ei saa teda kätte. Ma võtan ta vahepeal sülle.
Loomade armastus tähendab seda, et sina armastad looma ja loom armastab sind. Ja kui sina ei armasta teda, siis tema ei armasta sind. Ta armastab sind, kui annad talle iga päev sööki ja viid teda vahepeal õue ja kui mängid vahest temaga. See on armastus.
Andre-Eren Kangru, 9-aastane
Mina kavatsen kolida suurena Eestisse. Kolin Tallinna või Pärnusse. Tahan kolida korrusmajasse. Kõige ülemisele korrusele. Minust tuleb arhitekt. Kavatsen arhitektiks õppida Soomes. Kavatsen kunagi rännata ümber Eesti.
Aga selleni on veel kaua aega, kuna olen alles kolmandas klassis. Ennem seda kavatsen õppida mäest alla sõitmist. Et saaksin ema ja enda suure õega mäest alla sõita Norras.
Kavatsen seitsmendast üheksanda klassini proovida saada kunstikooli, aga äkki ka juba 4., 5. ja 6.-ndasse klassi. Tahaksin koduloomaks rebase või mingit ilusat tõugukoera. Sooviksin ka merisiga. Mul oleks neid vaja kaks, kuna üks sureb igavusse.
Minu hobi on suurena cheerleader. Ma tahaksin hobiks cheerleaderi, kuna on lahe tõsta teisi ja teha trikke. Tahaksin olla väga hea kokk. Tahaksin olla ka hea maalija ja joonistaja. Sooviksin ka palju sõpru.
Birgit Welling 9-aastane
Seda kindlalt ei ma tea
kelleks tahan saada ma
õpetajana tore olla oleks
lapsi targaks saada aitaks
omale kolm last ka sooviks
Eestis elaksin ma
suures kaunis majas
mul kass ja koer oleks
neid ma armastaks
tööle kiiruga lendaks
Tervele maailmale ringi peale teeksin
sellest lastele jutustaksin
ka raamatu kirjutaksin
vabal ajal sõpradega oleks
perega aega veedaks
Kui lõpuks mu lapsed suureks saavad
siis maailma nad parandavad
minu eest hoolitsevad
helget tulevikku kõik loovad
Liisa Poimo, 9-aastane
… // Ma loon homset nagu kooksin suurest lõngakerast pikka elusalli või sokki, mis juhatab mind teel tulevikku. Maailmapilt on muutumas iga päevaga ja see on alles algus pikal teekonnal.
Homne on nagu Marcus Aurelius ütleb: „Tulevik ärgu sind häirigu: sa jõuad sinna, kui vaja peaks olema, selle sama mõistusega, mida praegu kasutad selleks, mis käsil,“ tahaksin elada elu just nii.
Lõpuks tahaksin öelda, et tulevik on meie kätes, ootame seda kui valgus sädet.
Egero Aluste, 12-aastane
…. // Tahaksin head haridust ja tulevikus head töökohta, et ma teeniksin hästi ega sattuks mingitesse jamadesse. Loodan, et saaksin kokaks tööle või siis juuksuriks, aga selleks peab ju harjutama. Mu tulevik tuleb kindlasti olema nagu lõbustuspark, millesse tuleb aina juurde atraktsioone. Mul on palju häid aegu olnud siiani, niisiis ma arvan, et tulevikus tuleb olema veel rohkem. Tuleb loota, et tulevikus loomad veel elavad. Olen veel noor, niisiis mul on väga pikk tulevik ees. Mu lõbustuspargis on alles 12 atraktsiooni, kuna olen 12 aastane.
„ Minevikku võib parandada tulevikuga.“ – Francois Fenelon
Eliana Aluste, 12-aastane
Mina tahan suurena saada heaks vanaisaks ja leiutajaks.
…// Tahan leiutada väga vahvaid asju. Leiutan lendava laeva, mis ujub mööda pilvi. Veel ma teen sellise auto, mis sõidab vee peal. Ma ehitan puust auto, mis ei riku loodust. Ma mõtlen välja salajase ukse, mis on kapi moodi ja sinna saab peita raha ja komme. Ma teen prügikasti, milles on luuk, kust läheb prügi otse maa alla ja mädaneb seal ära. Ma teen lambi, mis ei kuluta elektrit. Leiutan loomadele vöö, et kui paned selle neile ümber, siis nad saavad peremehega rääkida. Selliseid asju tahaks leiutada, sest need on vahvad ja neid asju on ju vaja. Tahaksin, et mu lapselapsed käivad kaks korda nädalas minu leiutamisi vaatamas, näiteks puust autot.
Marten Morus, 10- aastane
Ma pole kunagi surma peale palju mõelnud. Aga nüüd kui ma laman nendes valgetes sidemetes ja kui need kummalised inimesed valgetes kitlites ümbritsesid mind, on surm kõik, millest võin mõelda.
Peaaegu aasta tagasi, minu kuueteistkümnendal sünnipäeval, oli see päev kui ma nakatusin surmaviirusesse. On mõned õnnelikud, kellel on immuunsus, aga sellel on alati hind. Suurem osa immuunsetest lastest sündis nakatatud emadest, kahjuks ka suurem osa emadest ei ela nii kaua, et hoolitseda nende eest. Minu õde oli üks õnnelikest, aga nagu teistel, tuli tema kaitse meie ema elu hinnaga. See viirus, mis ähvardab mu elu, jõudis lõpuks mu emani ja jättis mind õde kasvatama.
Praegu sa vist mõtled selle viiruse peale. Ütlen ausalt, sellisel päris keerulisel haigusel on üsna lihtne algus. Teadlane, kes tundus olevat oma vabal ajal terrorist lõi viiruse „kogemata“ ja nakatas oma kolleegid sellega ja peale seda levis see nagu metsik tuli, kuid kahjuks ta polnud piisavalt lahke ravimi loomiseks.
Aleksandra Jegorova, 14-aastane
Lõpetage ära! Inimesed, mis teil viga on? Kas sellist elu me tahame? Sellist elu oma lastele, iseendale? Sellist tulevikku oma järglastele. Mina ei soovi, aitäh. Mul oli kunagi nii palju plaane. Nüüd ei julge ma teha midagi. Ühiskond ei ole enam see, mis oli aastate eest. Antakse ette, mis ametit peaksid pidama, kus peaksid elama ja millega tegelema. Meid kasvatatakse nagu robotiteks. Minu tulevikku ei planeerita. Ma otsustan ise, kas pööran paremale või vasakule. Või võtta teekond otse edasi kusagile mujale… Minu tulevik on ajas, mis toimub hetkes. Ma vaatan homsesse, kuid ei rutta ette. Aastate pärast on see lugu minevik, sest juhtunud on minu tulevik.
Aleksandra Kantola, 9. klass
Unistused ja lootused. Tulevik ja minevik. Inimene peab unistama, sest seni kuniks on millest unistada, on mille poole pürgida. Lootused on meie igapäevased kaaslased, sest kuniks on lootust on elu, sest öeldakse et lootus sureb viimasena. Tulevik hele või tume, kurb või rõõmus, kuniks on tulevik on lootust ja unistusi. Minevik, hulk kogemusi, palju õppetunde ja mälestusi. Kõik need sõnad on head ja tähenduslikud, aga ei saa ära unustada kõige tähtsamat, olevikku. See mis toimub just nüüd ja praegu. On öeldud, et kõige õnnelikumad on just need inimesed kes oskavad elada just olevikus. Selline tahan olla kah mina. Ma soovin et kunagi kauges tulevikus kui jõuab kätte minu tuleviku viimane päev, võin ma rahulikult südamega öelda et olen elanud õnnelikult. Minu tulevik, minu olevik, minu minevik, see on minu elu, see olen mina.
Angelina Tamm, 9.klass
Üks hea inimene ütles kord, et elus on häid hetki – neid tuleb nautida. Elus on halbu hetki – neist tuleb õppida. Mulle väga meeldis see, sest need laused oli justkui öeldud otse minule. Keegi raputas mind ning ütles mulle, et jää iseendaks. Nii ma olengi püüdnud teha ning jätkan ka tulevikus. Olen ka tulevikus mina ise.
Vuokko Haapanen, 9. klass
Minu tulevikuplaanid ei ole sellegipoolest kohe kindlasti paigas ning minagi ekslen alles tihedas udus otsides väljapääsu, võideldes oma kahtluste ja hirmudega teadmatuse eest. Kuid ühel õhtul mõistsin ma midagi väga tähtsat, terve selle aja olen ma kartnud otsustada ning seejärel eksida. Osata otsustada ja leida iseenda jaoks küsimustele õiged vastused – see on suur kunst!
Me peaksime olema paindlikumad ning teadlikud sellest, et alati ei ole maailma lõpp, kui me eksime või kui varasemad plaanid peaksid võtma teise suuna. Elu käib mööda veidraid ja ootamatuid radu ning ehk teadmatus ei olegi nii paha. See annab meile võimaluse nautida hetki oma lähedastega, aega mil oleme noored ja õnnelikud. Me peame väärtustama seda, mida omame nüüd ja praegu ning samal ajal püüdes jätta kõrvale hirm. Hirm, et kõik selle olemasoleva võime me kaotada iga järgnev hetk. Meile on antud võimalus unistada, loota ja uskuda, et kõik võib minna paremuse poole.
Liikudes, mõeldes ja tegutsedes edasi, jõuame me alati kuskile pärale. Ja võibolla ekseldes läbi udu, teadmata kuhu oleme minemas, võime ühel päeval leida selle mida otsisime. Või võibolla mitte. Võibolla leiame hoopis midagi veel paremat, suuremat ning peagi väga, väga armsaks saavat.
Grete Liis Pell, gümnaasium
Juttu on julkaistu alunperin viro.nyt -kulttuurilehden numerossa 2/2020. Painetussa lehdessä on virheellinen kirjoittajan nimi. Jutun on viro.nytille on siis koostanut Silja Aavik. Pahoittelemme virhettä ja sekaannusta!
